Varudest, ladudest ja nende suurusest

Ühel koolitusel kerkis üles küsimus: kui suur peaks olema toormaterjali ladu antud ettevõttes. On selge, et liiga suur ei ole majanduslikult põhjendatud, ja liiga väike tekitab probleeme materjalide saadavusega tootmises. Seega siis: kui suur on “paraja suurusega”, mis kriteeriumi järgi suurust määrata?

Vastust tuleb otsida Lean tootmise põhimõtetest: varud on teatavasti üks raiskamise liike, millega tuleb võidelda. Siit tuleneb järeldus, et ükskõik kui suur on ladu, on ta alati liiga suur ja seda tuleb vähendada! Kas siin on vastuolu praktikaga?

Vaatame olukorda varude suuruse (mis tegelikult määravad lao suuruse) ja tekke mehhanismi seisukohalt.

Oletame, et meil on tegemist kahe järjestikuse protsessiga, näiteks tootmise ja materjalide tarnega lattu, siis juhul, kui ühe väljund oleks võrde teise sisendiga, siis ei oleks varudel mõtet, sest tarnitud materjal liiguks otse tootmisesse, kui aga protsesside jõudlused on tasakaalust väljas, siis tekib nende vahele kas materjalide ülejääk e. varu või puudujääk e. hilinemine. Siit järeldub, et varude ja seega lao suurus on protsesside tasakaalutuse e. ebeefektiivsusega võrdeline: mida suurem on tasakaalutus tootmise ja tarne vahel, seda suuremat ladu me vajame ja vastupidi! Ehk teisiti sõnastades: mida rohkem on ebaefektiivsust, seda suuremat ladu/varusid me vajame!

Mõnikord põhjendatakse lao suurust ühekordse tarne suurusega, suur koorem tuleb ju kuhugi panna! Teisalt sama koguse saab tarnida ka mitme väikese partiina. Madala veokulu tagab süstiktransport (shuttle), mis veab suurt arvu väikseid materjalide koguseid  paljudele tarbijatele. Selline meetod viib transpordikulud drastiliselt alla, isegi allapoole suure tarnepartii kulust. Ja mida väiksemad on portsud koormas ning suurem arv kaubasaajaid, seda odavam! Õnneks on Eesti teedel juba näha jaotusvedu teostavaid vedukeid.

Uus ajastu on käes! Suured laod on saatanast!