Mis on tehnilises disainis valesti?
Kui ühe sõnaga, siis töökorraldus!
Konstrueerimise ja disainiga on mul olnud kokkupuuteid veel nõuka-ajast. Vastutasin omal ajal Juku nimelise personaalarvuti emaplaadi tootmise ja kvaliteedi eest. Mäletan, et meie (s.o. tootjate) peamistest probleemidest oli see, et iga kord kui tootmise ettevalmistused olid tehtud järjekordsele emaplaadi variand tootmiseks, tuli konstruktoriosakonnast uus versioon kommentaaridega, et see on väga väike muudatus suurt midagi ei muuda. Arvestamata muidugi, et väike muudatus joonisel, tähendab tootmise jaoks mõnede juba tehtud tööde kordamist ja mõnede kallite materjalide utiliseerimist, kuid see oli juba meie mure.
See pilt tuleb alati meelde, kui külastan oma kliente ja näen ületöötanud konstruktoreid ja meeleheitel tootjaid.
Robotite valmistaja nõustamise projekt (2006.a.) oli mulle tõeline silmade avaja!
Tol korral me kaardistasime ja analüüsisime väga detailselt kõiki disainimise ja kliendisuhtluse protsesse (m.h. mehhaanika, jõuelekter, elektroonika, pneumaatika ja hüdraulika), hindasime iga protsessi teostaja pädevust tema töö suhtes, hindasime tema töö vajalikkust antud ülesande täitmisel, ja kõige lõpuks panime kokku “ideaalse” konstrueerimise protsessi ning hindasime selle läbimise aega. Tulemus oli enam kui hämmastav!
Meie töö objektiks oli teatud robotite perekonna disainiprotsess, mis sisaldas kindlaid etappe plaanilise kestvusega 15 päeva ja tegelik kestvus võis ulatuda 30-e päevani. Eesmärk oli saavutada läbimisaeg 5-7 päeva.
Meie “ideaalne” disainiprotsess näitas, et seda tööd saaks teha samade inimeste ja töövahenditega 3,7 päevaga!
Lõpp oli lühike ja konkreetne: peale üsna suurt pingutamist konstruktorite töökorralduse reorganiseerimisel saavutas klient esimeseks vahetulemuseks 8 päeva.
Õppetunnid?
- tehnilist disaini peetakse sageli loominguliseks, sest konstruktor peab leidma “parima” lahenduse. Kui see eesti keelde tõlkida, siis see kõlaks nii: Konstruktor peab leidma parima lahenduse meil valitsevas suures segaduses, ja koostöö korraldamatuses ning leiutama “loomingulisi” lahendusi, et kasvõi kuidagi oma tööga hakkama saada. Harva esitatakse endale küsimust: kas meie looming on suunatud toodete konstrueerimisele, või sellele, et konstruktorid saaksid kuidagi moodi ja vaatamata kõigile jamadele” oma töö ära teha? Viimane variant tundub mulle väga sageli olema õige.
- tänapäeval on konstruktori töö suuremal või vähemal määral standardiseeritav ja konstruktori tööaegu saab normeerida, ning üha sagedamini seda ka tehakse! NB! See ei tähenda, et alati peaks!
- konstrueerimine ja disain on interaktiivne protsess koostöös müügi, tootmise, ettevõtteväliste ametkondadega ja paljude teistega. Koostööreeglid on siin väga olulised!
